Helsig, Päikkieennâm kielâi tutkâmkuávdáš, 2007. — 105. — ISBN 978-952-5446-26-5
Taat kirjááš viggá adeliđ anarâškielâst ravvuid, avžuumijd já iävtuttâsâid. Kielâsthân láá ain njuolgâdusah, veikkâ toh iä liččii kuussân čaallumgin. Tot, maggaar lii rievtis kielâ, ij lah kuittâg aaibâs čielgâ äšši. Kielâ puáhtá muttuđ aigij mield; tot mii tääl lii nabdemist hyenes kiellân, tom sáttá ferttiđ motomin tuhhiittiđ. Kielâ iälá ravviimist huolâhánnáá jieijâs eellim. Tom ij pyevti ige koolgâgin viggâđ čovgâ stivriđ, mut tuvdeđ ravvuiguin já avžuumijguin.
Ulmen ij lah paldeđ čälimist já sárnumist taid ulmuid, kiäh algâtteleh kielâ kevttim, láá uccáá kiävttâm eenikielâs teikâ vájáldittám tom. Sii kalga peicâ ruokâsmittiđ. Pyereeb lii sárnuđ ”hyenes” kielâ ko ij sárnuđ ollágin. Mut kielâst láá liijká tagareh-uv ääših, moh láá čielgâsávt rievtisnáál teikâ puástud. Rävvejeijee palvâl kielâkevttee, ko fáálá tiäđu kielâ jiešvuođâin, čielgee kielâašij tuávváid.